ott_kadarik

Gunkanjima.

Tilluke Hashima saar asub 15 km kaugusel Nagasaki linnast Ida-Hiina Meres. Kaldalt vaadates on saare siluett sarnane sõjalaevale, mistõttu saarel on ka teine nimi - Gunkanjima. Kohmakas otsetõlkes tähendab Gunkanjima Sõjalaevasaart (Battleship Island). Imepisike saar, vähem kui 500 m pikk ja 120 meetrit lai, on küllaltki värvika ajalooga, mille käigus sai pisikesest kaljunukist Ida-Hiina meres maailma kõige tihedamini asustatud paik ja kui vajadus seal leiduva kivisöe järgi vaibus, muutus saar omalaadi laboriks, kus võib jälgida protsesse, mis leiavad aset linnades peale inimeste jäädavat lahkumist.

Hashima ajalugu on seega tugevalt seotud kivisöe kaevandamisega. Pikki aegu on Hashima naabersaarelt Takeshimalt, kus kivisöe maardlad olid kättesaadavad ilma kaevandamiseta, toodud sütt ümberkaudsete külade majapidamiseks. Takashima sütt hakati aga hiljem suuremates kogustes kasutama ka soolafarmides, sest traditsiooniline küte, mis põhines männipuidul, oli selleks ajaks juba otsakorral. Veelgi hiljem kui merelaevanduses hakati massiliselt kasutama aurulaevu, kannustas sealset söeäri asjaolu, et Nagasaki oli Jaapani põhiline sadam, kust korraldati laevaliiklust Hiina ja Jaapani vahel.

1869. aastal algas Takashima saarel briti kaevandusinsener Thomas B. Gloveri juhtimisel tööle Jaapani esimene moderniseeritud ja briti seadmetega varustatud kivisöekaevandus, mis osutus üliedukaks. 1887. aastal alustas Takashima eeskujul Fukahori klanni valduses oleval Hashima saarel samalaadne kaevandus, kuid kolm aastat hiljem müüs klann saare 100 000 jeeni eest Mitsubishi korporatsioonile.

Kuna kivisüsi oli toona strateegiline maavara, mida kasutati metallurgias ja sõjatööstuses, siis Jaapani-Hiina (1894-1895) ja Jaapani-Vene (1904-1905) sõdade ajal lõi söekaevandus Hashimal õitsele. Üha laieneva söekaevandamisega kaasnevat ruumipuudust leevendati sel teel, et kõik kivisöekaevandamisega tekkiv jääkprodukt ehk šlakk utiliseeriti uue ja ehitatava pinnase loomiseks, kuhu rajati tööstust ja tootmishooneid.
I Maailmasõja ajal kasvas Jaapani vajadus söe järgi hüppeliselt, mistõttu Hashima saarele asustati hulgaliselt uusi töölisi ja teenindavat personali. Seega puhkes saarel ka laiaulatuslikum ehitustegevus, kuna elanikud vajasid elamispinda ja infrastruktuuri.

1916 kui saarel elas juba rohkem kui 3000 inimest, rajati sinna Jaapani esimene raudbetoonist konstruktsioonidega kortermaja. Selle objektiga katsetati mitmeid erinevaid betoonivalu ning armeerimise tehnikaid ja kuna maja ehitati etappidena, mille käigus lahendusi pidevalt muudeti, on tulemuseks kihiline ja veider ehitis. Hoolimata sellest oli tegu väga uuendusliku ning suunda näitava lähenemisega Jaapani elamuehituses ja siinkohal olgu öeldud, et Ameerika esimene suuremõõduline raudbetoonist (Ingalls Office Cincinnatis) ehitis oli püstitatud kõigest neliteist aastat enne seda.

II Maailmasõja ajal asustati saarele Hiinast, Koreast, Indo-Hiinast ja Okeaaniast pärit sunnitöölisi, mis on saare ajaloos üks süngemaid momente. Peale II Maailmasõda, kui kogu Jaapan oli varemetes ja käivitati ülesehitustööd, puhkes Hashima saarel uus elu, sest tärkav tööstus ja ülesehitustööd vajasid sütt rohkem kui miski muu kunagi varem.

Perioodi, mis vältas ajavahemikul 10 aastat enne ja 10 aastat peale II Maailmasõda on nimetatud Jaapani arhitektuuris pimedaks ajastuks, kuna kõik ressursid olid suunatud muudele aladele. Aga et kivisüsi oli strateegiline maavara, mis on tarvilik nii sõjatööstuses kui hiljem ülesehitusel, siis Gunkanjima saarel ei tekkinud arengus seisakut. Pigem on olnud tegu edumeelse ja uuendustele alti keskkonnaga, kus pidevalt leiti innovaatilisi lahendusi ja tehti katseid, kuidas raudbetooni ehituses kasutada.

1959. aastal oli saarel 5259 inimest ehk 835 ühe hektari kohta, mis on tänini maailma ajaloo kõige suurem mõõdetud asustustihedus. Kui saare elamiskõlbmatu tootmismaa maha arvata ja vaadelda ainult elupiirkonda, ulatus elamualade asustustihedus rekordilise 1391 inimeseni hektari kohta. Võrdluseks võib tuua, et Tallinnas Lasnamäel elab 2010. aasta andmetel ca. 41 inimest hektari kohta.

Saare kõrgajal 1960ndatel oli seal täiuslik miniühiskond kõigi oma toimimiseks vajalike komponentidega: keskkool, algkool, lasteaed, spordisaal, väliujula, vibulaskmise tiir, kasiino, kino, hulgaliselt baare, restorane, 25 erinevat kauplust, haigla, juuksuritöökoda, budistlik tempel, šinto pühamu ja üks bordell. Tööliste kortereid jaotati vastavalt lepingulistele suhetele Mitsubishi korporatsiooniga. Ajutised töölised elasid kõige kehvemates tingimustes ja juhtkond, õpetajad ning alalised töötajad nautisid vastavalt oma ametipostile luksuslikumaid tingimusi. Saare ainuke eramu, mis paiknes saare keskel asuval kõrgendikul, templite läheduses, kuulus Hashima Söekaevanduse direktorile.

Et saar kuulus terviklikult Mitsubishi korporatsioonile, oli kogu elukorraldus justkui omamoodi pisike utoopiline mudelühiskond, kus puudusid paljud linnakeskkonnas tavalised ja eraomandiga kaasnevad piirid ning piirangud. Kui päris isiklik tasand välja arvata, siis kogu saar oli justkui üks suur maja ja kogu saare ühiskond oli nagu üks suur perekond. Saare planeeringulistes ja hoonete funktsionaalsetes lahendustes võib leida küllaltki veidraid seoseid ja olukordi. Kaevandusrajatised põimusid mõnes saareosas läbi elamutega, mistõttu oli raske piiri tõmmata, kus lõppes üks ja algas teine. Teed ja tänavad läksid sujuvalt üle kortermajade koridorideks ja trepikojad pääsudeks saare keskel asuva künka tipul paiknevate pühamute juurde.

Taifuunide ja karmide loodusolude tõttu on saare linnakude olnud pidevas muutumises. Kui kuskilt oli hoonestus minema pühitud, siis uus kiht prooviti ehitada juba selliselt, et õnnetused tulevikus ei korduks. Korterelamute viimistluse juures kasutati rohkesti puitdetaile, mis andsid oma raudbetoonist massiivsele foonile sooja ja intiimse nüansi. Arhitektuursed lahendused ongi kummaline segu ruraalsest ja traditsioonilisest arhitektuurist ja massilisest elamuehitusest. Kohapeal olles ja ruumi mõõtu tajudes vallandub kujutlusvõime ja varjuderiigina paistev majaderägastik täitub korraks silme ees pulbitseva eluga, mis oma intensiivsuse ja tihedusega on jalustrabav.

35 aastat hiljem tekitavad hallikspleekinud ja igas suunas turritavad puidust aknaraamid, käsipuud, ukselengid ja terrassid tunde justkui seisaksid hiiglaslikus okstest ja risust kokku tassitud sipelgapesas. Aknad on valdavalt tühjaks pudenenud, kuid siinseal siiski läigib ka mõranenud klaasi. Majades sees jalutades hämmastab see, et paljudes korterites on alles veel elanikest maha jäetud mööbel ja tarbeesemed. Kooli klassiruumides on tahvlitele jäänud veel viimaseid kriidiseid kirjeid ja võimlanurgas vedeleb hunnik roosast kummist väikeseid tüdrukute sandaale. Vaikust katkestavad vahetevahel katkematu lagunemisega kaasnevad helid - kriginad ja naksatused, kuskil kukub midagi, kuskil kliriseb klaasi. Mõranenud betoonkonsoolide alt läbi jalutades peab hinge kinni hoidma ja sammu kiirendama. Meeleolu on ootamatult aupaklik selle omalaadse vanalinna suhtes ja hoolimata suurest soovist mõni ajakonservis seisnud kasvõi imepisike asi endaga kaasa võtta, jätan roosad sandaalid sinna, kus nad on ja lahkun saarelt tühjade taskutega.

Inimesed kes on aastaid hiljem saareelu oma meenutustes kirjeldanud, mainivad oma juttudes tihti kummalist ühtekuuluvuse ja suure pere tunnet, mis saarel valitses. Kuna elamistingimused olid tiheduse mõttes väga ekstreemsed, siis sellest tingituna kujunes asukatel välja teatud mentaliteet, mis tähendas üldist hoolivust ja viisakust teiste asukate suhtes. Isegi lapsed olid oma mängukohti valinud selle teadmisega, et kilkamine ei leiaks aset öövahetuses olnud meeste akende taga, vaid kusagil mujal. Saarel polnud suurt mänguplatsi, seega mängisid lapsed sisuliselt igal pool – majade treppidel, katustel, trepikodades jne. Meenutustest kumab läbi, et saarlased pidasid oma elukeskkonda üldise atmosfääri ja meeleolu tõttu pigem millekski, mida nad hiljem on korduvalt tagasi igatsenud. Elamine oli saarel odav ja kaevanduses maksti töölistele head palka. Enamus sissetulekust kulutati tavaliselt olmeelektroonikale ja tarbeesemetele.

1963. aastal algas saarel kampaania, mille käigus tõid elanikud omal initsiatiivil mandrilt viljakat pinnast, et rajada kortermajade katustele aedu, kus sai kasvatada köögivilju ja viljapuid. Sedalaadi potipõllundus kujunes üheks põhiliseks meelelahutuseks lisaks saare ainsale kinole ja kõrtsiskäimisele. Samas muutus elu ka pisut vähem sõltuvaks välismaailmast; laevaühendus saarega toimus tavaolukorras kaks korda päevas, kuid talveperioodil, kui ilmastik oli karm, katkes ühendus muu maailmaga vahel nädalateks. Nendel perioodidel pidid elanikud toituma valdavalt tolleaegsest trenditoidust ehk konservidest, millele lisaks näpistati katuseaiast midagi värsket.

1960ndate lõpupoolel toimus Jaapani tööstuses teatav murrang, kus kivisöepõhine energiatootmine asendati teiste energialiikidega ning kivisöe osatähtsus majanduses muutus senisest oluliselt vähemtähtsaks. Üle Jaapani algas massiline söekaevanduste sulgemine. Õige pea jõudis see plaan ka Hashimani. 15. jaanuaril 1974. aastal peeti Hashima spordisaalis maha pidulik aktus, mille käigus teatas Mitsubishi korporatsioon elanikele plaanist saar sulgeda. Sama aasta 20. aprillil – kõigest kolm kuud hiljem – lahkus saarelt viimane elanik, jättes endast maha kunagi täiuslikult funktsioneerinud linna.

Viimased 35 aastat on saar olnud tavainimestele täielikult suletud. Viimase paari aasta jooksul on siiski avatud kaks vaateplatvormi, millelt lahkumine ja majadevahele minek on paraku rangelt keelatud ning turvatöötaja agara järelvaatamise tõttu ka parima soovi korral võimatu. Minu õnneks on Jaapanis aga piisavalt tegelasi, kes harrastavad urbexit (urban exploration) ja haikyot (jaapani keeles varemed, otsitakse valdavalt kaasaegseid), kelle kontakte kasutades õnnestus mul siiski lühikeseks ajaks iseseisvalt saarele pääseda.

Hashima on oma arhitektuuri ja ehituse sotsiaalsest aspektist ülioluline nö. mudelühiskond. See kommuun oli justkui kogu Jaapani saareühiskonna miniversioon. Inimesed muutsid tillukese saare täiuslikuks elamise ja tootmise masinaks, kuid peale jõujoonte muutumist energeetikas, muutus saar omalaadi tsivilisatsiooni luukereks, mis tasapisi mureneb tagasi emakese looduse rüppe.

Nende sündmuste valguses, mis tänast Jaapanit ja selle energeetikat raputavad, hõljub Gunkanjima tasahilju mere kohal justkui hoiatus aegadest, mil valgete keepidega modernistid harrastasid üheskoos hommikuvõimlust, et pealelõunal suunata ümber jõgesid, sulatada üles poolusi ja ehitada ohtralt moodsaid tuumajaamu.

Maja 1/2011 http://www.solness.ee/maja/?mid=115&id=470

http://gmo.ee/files/gimgs/10_0000.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_0007.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00029.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00031.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00023.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00022.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00027.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00025.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00013.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00026.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00016.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_0009.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00015.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00021.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00017.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_0008.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00011.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00010.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_0003.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_0006.jpg
http://gmo.ee/files/gimgs/10_00034.jpg